sündimatu sündinu kaduvikus

_________________________________________________

Tuldpurskava lohega pimedas öös
nagu truu sõbraga mererannas jõekäärus munamäel
kiriku kõrval kiikudes aias rohu sees
nagu siilike kenake terav kaunis kui tahab siis torkab

isepäine lohe eales ei küsi kas olla saan
on vaja karjuda välja orkaan siin ja nüüd ja igavesti kohe

möllan siis kui väljas möllab maru
ei jälgi kas jälgi jätan
tulekahjud kokkukukkumised ahastused siirad
ehedad sõnatuks jäämised
kõige kauni kiire hävimine mu lähedaste vaimsed hukkumised
ja võõrastega nüri lävimine
mu hinge jätnud mõru suuri ja suhu maigu kõige jälgima

olen armastanud veskeid vedureid
naisi sahvreid kuure lakkasid
kartsin vaenulikke sõdureid kes rahu nimel
tapma hakkasid

mõnikord läheks puu juurde eriti kui pole teisi
korjan lilli panen suu juurde nende lõhnavaid õisi
ning tunnetaks kuidas inimeste omavaheline mõõtmatu vahemaa
mind tõmbab oma liikuvasse eksiili

intiimne mõõtmatus mis muud see on
kui uneluse filosoofiline kategooria ent
olgu kuidas on inimeseks olemisega
kõige ja kõigiga arvestamisega
salajane südamesoov jääb kõigil üheks

põgeneda lähedalasuvate objektide eest olla peagi kaugel
kusagil mujal
teisalolemise ruumis seal teisal kus on loomulik
öelda otse südamest ainiti silmsidet hoides
hinge vaadates seda nähes kogedes

unelus ongi esmane võibolla isegi
ainus kontemplatsioon
__________________________________________________________